Põhjasõda

Eestlased ja soomlased Põhjasõjas 1700- 1710.a.

1700.a. alanud Põhjasõda tõi Rootsile kaasa võitlused kolmel rindel korraga- nii Venemaa, Saksi kuurvürsti kui Taaniga. Eesti-ja Liivimaa kaitsevõime vajas kiiret ja olulist tugevdamist, milleks kasutati ära eeskätt kohapealseid inimressursse. Uute ja samas sõjaliselt kasutuskõlblike väeosade moodustamiseks oli Eesti- ja Liivimaa võimudel kasutada kaks tähtsamat võimalust – värbamine vabatahtlikkuse alusel ja elanikkonna, konkreetselt talupoegade sundväkkevõtt konskriptsioonina. 1700.a. kestel värvati Eesti- ja Liivimaal ning Ingerimaal 11 uut ratsa- ja jalaväeosa ning traguniväeosa kokku 6600 mehega. Hoolt kanti esmajoones linnade, ka Tallinna eest. Juba 1700.a. veebruaris, mil oli selge, et sõda on alanud, sõlmis kuningas Karl XII värbamislepingu Eestimaa kindlralkuberner A.J. De la Gardie-ga, mille kohaselt kindralkuberner kohustus Tallinna kaitseks värbama ühe jalaväerügemendi, koosnedes reglemendi kohaselt 8 kompaniist, igas 125 meest.

1701.a. 10. jaanuaril andis peale võidukat Narva lahingut Laiusel resideeruv kuningas Karl XII korralduse maaelanikkonna valikuliseks väkkevõtuks ning seejärel juba konkreetsemalt konskriptsiooniks (utskrivning –üleskirjutus) adratalupoegade hulgast. Põhimõtteliselt tähendas see sundusliku nekrutivõtu algust Eesti- ja Liivimaal. Eestimaal moodustati sel teel neli jalaväerügementi – Harju, Läänemaa, Viru ja Järva maarügemendid. Väeosadel oli regulaarväeosadele omane ülesehitus ja neid täiendati nii nagu värvatud väeosigi, pidevate, iga-aastaste uute täiendrekruteerimiste teel. Reeglina oli rügemendi suuruseks 800-1000 meest. Maarügementide sõdurkond jagunes musketärideks, grenaderideks (Harju ja Järva rügementides teada alates 1704.a.) ja välivõitluses ka piigimeesteks. Kui värvatud väeosadesse otsiti vabatahtlikke soovijaid, siis maarügementidesse võeti vajadusel teenistusse talude rühmadest ehk „roodudest“ nekrutiks üles kirjutatud teenistuskõlblik mees. Kui värvatud väeosas anti sõdurile palk ja univorm riigi poolt, siis väkkevõetud maasõdurile andis palga ja mundri talurood. Nii värvatud kui konskriptsiooniga võetud vägedele nähti ette regulaarne väljaõpe armeemäärustiku kohaselt. Liivimaal moodustati samadel alustel maapataljonid. Seega oli 1701.a. sundväkkevõtuga oli en corpore hõlmatud rootsi tegevteenistusse ja linnade, sealhulgas ka Tallinna kaitsele täiesti uus kategooria Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast- eesti (ja läti) talupojad, kes enne Karl XI reduktsiooni ja reforme olid armeeteenistusest 17.sajandi vältel pea täiesti eemale jäänud ja kellele riigimõisate talupoegade poegade näol oli kuninga poolt võimaldatud astuda armeesse vabatahtlikult.

1701.a. moodustati Karl XII poolt ka terved üherahvuselise sõdurkonnaga väeosad, milliseid, nii nagu Rootsi ja Soome üherahvuselisi maapalgalisi väeosi, on tähistatud terminiga „rahvusväeosad.“ Terminiga tuli eristada neid väeosi värvatud väeosadest, milliste sõdurkond oli reegline mitmerahvuseline või täpsemalt öeldes- vabatahtlikul värbamisel ei pööratud rahvusele ega sotsiaalsele seisundile tähelepanu.
Soomlased moodustasid 17. sajandi keskpaiku Kirde-Eestis (Virumaal) 20% ja Põhja-Eestis (Harjumaal) 12% rahvastikust.
Soome sõjaajaloolase Jussi T. Lappalaise hinnangul võeti Rootsi suurriigisajandi vältel ajutisi maakaitseformeeringuid arvestamata sõjaväkke 160 000 – 170 000 soomlast, kellest langes või suri haavadesse ja taudidesse 110 000.

Jalaväeosade ülesandeks oli nii garnisoniteenistus kui väliteenistus, milleks nad vajadusel linnadest välja komandeeriti. 1701.a. loodud maarügementide ülesandeks oli formaalselt piiride kaitse, kuid tegelikkuses rakendati aja jooksul neidki põhiliselt garnisonides. Aastail 1701-1703 asusid Järva, Läänemaa ja Viru maarügemendid piiri kaitsel Vasknarvas ja Remnikul, kuid aastaks 1703 saadeti Läänemaa ja Viru rügemendid Narva, väiksem, vaid 500-meheline Järva rügement aga Tallinna. Tallinna saabus ilmselt juba sama aasta lõpuks ka seni Tartus ja Ahjal asunud Harju maarügement. 1704.a. suvel saadeti Järva rügement vene vägede piiratavasse Narva. Aastail 1701-1703 oli W.A. Schlippenbachi Liivimaa väliarmees A.C De la Gardie rügemendi üks pataljonidest. 1705.a. saadeti osa Harju maarügemendist laevadel ebaõnnestunud Retusaari operatsioonile. 1708.a. saadeti A.C. De la Gardie rügement kindral A.L. Lewenhaupti korpuse juurde Kuramaal, mis asus teele Karl XII peaarmee juurde ning sai tugevasti kannatada lahingus Lesnaja all 29. septembril. Riismed jõuavad küll kuninga juurde, kuid koos peaarmeega saadakse lüüa lahingus Poltava all.

Tallinna garnison saavutas Põhjasõja kestel põhimõtteliselt 1698.a. planeeritud suuruse. Aastate lõikes on ülevaade garnisoni suurusest järgmine:

Aasta Jalaväelaste arv
1699 137
1703 1090
1704 1490
1706 3000
1710 (enne katku) 4500

 

Aastaks 1704 oli strateegiline olukord Eesti- ja Liivimaal peale Tartu ja Narva langemist vene vägede kätte kujunenud rootsi võimudele väga murettekitavaks. Eeskätt oli vaja kanda hoolt Tallinna kindlustustuste eest. Peale Narva langemist siirdusid hävinud Viru, Läänemaa ja Järva rügementide riismed Tallinna, kus need vastavalt kindralmajor W.A. Schlippenbachi ettepanekule ja kuningas Karl XII konfirmatsioonile 17. oktoobrist 1706 koondati üheks 250-meheliseks tüviüksuseks ning nähti ette väeosa suurendamine värbamise teel 400- meheliseks pataljoniks „ fortifikatsioonitööde jätkamiseks Tallinnas.“

Selleks tuli välja nõuda ka desertöörid ning seni Läänemaal taludes viibivad maasõdurid. Täisarvu sõdurite saamiseks tuli rakendada ka värbamist vabatahtlikkuse alusel. Kuna iga-aastaselt tulevat vaevarikkalt Tallinna kindlustustöödele tuua sõdureid Soomest, siis tööde paremaks jätkamiseks tuli loodava pataljoni sõdureid „informeerida kõiksugustes fortifikatsioonitöödes vaja minevates käsitööoskustes ning õpetada neid, kuidas korralist garnisoniteenistust pidada.“ Seejuures kinnitas kuningas, et mainitud pataljon „niihästi sõja-kui rahuaegadel alaliseks (Tallinna ) meeskonnaks võib jääda ja iseäranis kasutada fortifikatsiooni, suurtükiasjanduse ja lossiehituse juures.“ Pataljon tuli relvastada heade ränilukuga musketitega ja bajonettidega ning varustada heade univormide ja lippudega. Pataljoni ülemaks sai Tallinna linnamajor (nimetatud ka staabimajoriks) Carl Johan von Hüene.

Niisiis pidi tegu olema omalaadse inseneriväeosaga otseselt Tallinna kui kindluslinna tarbeks. Nagu ilmneb pataljoni 1708.a. munsterrollidest, on kavatsetu ka teoks tehtud. Aastail 1708-1710 oli pataljonil 400-meheline reakoosseis, kusjuures sõdurkond koosnes praktiliselt täies koosseisus eestlastest. Vastavalt major Hüene kirjale Tallinna komandant Patkulile oli pataljonis müüritöös ja teistes vajalikes töödes oskajaid kokku 221 meest. Seniste materjalide põhjal võib öelda, et tegu oli üldse esimese alalise väeosaga otseselt Tallinna garnisonis. Sama võiks väetähiste nagu grenaderimütsid ja lipud, põhjal küll oletada ka ooberst A. C. De la Gardie rügemendi ja ka Harju maarügemendi suhtes, kuid senised konkreetsed arhiivimaterjalid seda oletust ei ole kinnitanud. Omalaadne on seegi, et kuigi formaalselt oli tegu värvatud väeosaga, koosnes sõdurkond siiski ühest rahvusest meestest. Siinviidatud kuninglik konfirmatsioon võimaldab mõtiskleda selle üle, milline oleks olnud Tallinna linnapilt näiteks juhul, kui Põhjasõda oleks lõppenud Rootsile võidukalt ja Tallinn jäänud rootsi võimu alla – eestlastest garnisoniväelased oleks olnud linna kindel koostisosa.

Rootsi garnisonis Tallinnas oli 1710. aasta kevadsuvel umbes 4500 regulaarvägede meest, neist 1000 meest H.H. Liveni värvatud rügemendis, 1000 meest B. Mellini värvatud rügemendis ja peale nende 1000 meest Harju maarügemendis ja 400 C. J. von Hüene värvatud garnisonipataljonis. Eestlastest väeosi oli selle rootsi võimu viimase tugipunkti kaitsel Eestimaal seega umbes 40%. Päris-Rootsi rahvusväeosi oli linnas Västerbotteni jalaväerügemendi 1090 meest ja Hälsinge pataljoni 200 meest ning osa taasloodud Hälsinge rügemendist, mille ülemaks oli saanud Soomes sündinud ooberstleitnant Reinhold Henrik Horn. Mehed olid olnud hästi varustatud ja heas meeleolus.

Põhjasõda kronoloogias

1701

  • Rootsi kuninga käsul hakati moodustama põhiliselt Eesti talupoegadest koosnevat maakaitseväge. Põhimõte oli, et Eesti- ja Liivimaa pidid enda riigikaitseliste ülesannetega ise toime tulema. Põhjasõja ajal Eesti alal võidelnud Rootsi vägedest moodustasid eestlased kuni 40%, osa ka ohvitseridena. Palju oli ka soomlasi.

1708

  • Algas talupoegade rahvasõda (1708-1710). Tekkisid omaalgatuslikud talupoegade sissisalgad üle Eesti, mis hakkasid pidama halastamatut partisanisõda Vene vägede vastu.

1710

  • 29. septembril, pärast 1,5 kuud piiramist, Tallinn kapituleerus venelastele, põhjuseks eeskätt katk. Tallinna kaitsevägede hulgas oli 40% eestlasi.
  • Rootsi garnisonide ja neid toetavate kohalike vägede (kokku kuni 20 000 eestlast) vastupanu oli lõplikult murdnud 1710. aastal idast Baltimaile jõudnud suur katkulaine.

ALLIKAD

http://www.kolmekrooniklubi.eu/meist/harju-maarugement/tallinna-garnisonist-rootsiaja-lopul-1700-1710
https://arvamus.postimees.ee/4324393/andres-adamson-soome-ja-eesti-ajaloost-veidi-teistsuguse-vaatenurga-alt
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1558-1710_Rootsi_aeg/Rahvastik/
Kalev Ots. Eestlaste ajalugu – müüdid ja tegelikkus. Kirjastus Heelium OÜ, Tallinn 2018