Merel

Mereväe soomepoisid

Lisaks maaväele ja luurele teenisid Eesti vabatahtlikud Teise maailmasõja ajal ka Soome mereväes – kokku võis neid seal olla 400 ringis. Esimesed eestlased suunati mereväkke juba veebruaris 1942, suuremal arvul siiski augustis 1943 ja sõjalaevadele saadeti peale noorsõduriõppust 30 eestlast sama aasta oktoobris.

Erinevalt JR 200-st kui rahvuslikust väeosast hajutati eestlased laiali erinevate laevade peale ja heal juhul oli neid koos paari- või väikeste gruppide kaupa. Kuulduste järgi olevat arutatud ka ühe sõjalaeva mehitamist eesti meeskonnaga, kuid see leidis eestlaste endi seas vastuseisu, sest eesmärgiks oli võimalikult paljude eestlaste elusalt sõjast väljatulemine. „Rahvuslaeva“ uputamisel aga oleks see olnud tõsine hoop.

Igal juhul oli eestlaste teenistus Soome mereväes erandlik, sest NSV Liidu ja Saksa mereväes peale üksikute lühiajaliste erandite eestlasi näha ei soovitud.

Erinevatel andmetel teenis eestlasi järgmistes Soome mereväe üksustes (paljud muidugi järgemööda mitmes erinevas kohas, seega ei tasu arvandmeid lihtsalt kokku liita):

  • Turu laevastikubaas – 504
  • Helsingi laevastikubaas – 169
  • Vahikaatrid – 61
  • Torpeedokaatrid – 88
  • Miinitraalerid – 26
  • Saatelaevad – 104
  • Jäämurdjatel – 4
  • Allveelaevadel – 2
  • Rannakaitses – 80
  • Muudes üksustes – 70.

Lisaks võib öelda, et mereväelastest deserteeris 71 (osa neist põgenes Eestisse) ja vangistati 14.

Eesti mereväelaste teenistus algas reeglina Turu laevastikubaasis koolituspataljonis, mis paiknes Heikklilä kasarmutes, mis kandis hüüdnime „Kiviristleja“. Suurim arv eestlasi oli kohal 16. detsembril 1943 – 185. Mahv oli kõva ja õppijate endi arvates oli teooriaõpet (signaalid, miinid, torpeedod) vähevõitu. Peale kolmekuist alokas-väljaõpet saadeti mehed sõja- ja abilaevadele laiali.

Kuus eestlast tegi läbi ka mereväeohvitserikursused ja ülendati lipnikeks. Need olid Paul Alvre, Neeme Armolik, Leonhard Jaanimägi, Johannes Kaber, Otto Kuulep ja Paavo Loosberg. Eesti mereväeleitnant Leopold Loodus oli eriolukorras,  temast sai suurtükipaadi „Karjala“ komandör.

Sõjalaevadel teenimise muljed olid eestlastel üldiselt paremad, kui väljaõppe ajal. Mida väiksem laev, seda ühtehoidvam oli meeskond. Kõige rohkem vastuolusid ja hõõrumisi esines soomuslaeval „Väinämöinen“, kus mõne soomlase arvates oleks pidanud teenima ainult soomlased (ikkagi lipulaev!).

Eesti mereväelased osalesid 1944. aasta suvel aktiivselt sõjategevuses Balti laevastikuga Viiburi lahes ja hiljem sakslaste vastu Suursaare lahingus (sakslased üritasid peale vaherahu sõlmimist vallutada soomlaste käes olnud Suursaart) miinitraalerite, suurtükipaatide ja torpeedokaatrite meeskondades. Lahingutes kaotati 16 meest (neist kaks sai surma õhurünnaku ajal Helsingile).

Kõige ägedamad võitlused toimusid muidugi Viiburi lahel. Ja torpeedokaatrid olid pidevalt aktsioonis.

Lembitu Varblane (Taisto 1 meeskonnas): „Oli kuidas oli, aga varsti olid punakotkad pea kohal ja vene torpeedokaatrid lähenesid lõunast. Mul on mällu jäänud, et esimeses parves ründas 40 lennukit, neist enamus Il-2-ed ja mõned hävitajad. Nad tulid pikeerival lennul, tulistasid kahureist ja madalal ülelennul munesid väikesi pomme kaela. Põrgu oli alanud. Me põrutasime kõigist torudest vastu, kuid jõud polnud võrdsed. Suurtükilaevad eesotsas „Uusimaaga“ said tugevasti kannatada. Üks vene kotkas hakkas tõrjetulest tossama ja kadus kagu suunas. Meie Taistol ei vedanud sugugi. Eksikombel tulistas „Uusimaa“ meid udukattest väljumisel. Õnneks mööda. Ja siis arvasid mõned vene ründelennukid meid tõsiselt käsile võtta. Kahuritulest ja oisipommidest kerkisid veesambad paremal ja vasemal. Kihutasime täiskäigul – rool vasakule, rool paremale. Meie madseni torust jooksis kuulijuga ründajate suunas. Tegime Parjoga (olime kahekesi kahurimehed), mis suutsime. Tohutul madallennul tuli meie suunas üks Il-2, andes kahuritest tuld ja mõnekümne meetri kõrguselt üle lennates puistas mitu väikest pommi meile kaela. Üks pomm kukkus torpeedokaatri tagaossa mootoriruumi. Käis kõrvulukustav raksatus. Nägin, et mootoriruumi purunenud luugist paistis konemeistri verine pea ja mootorite bensiinitorustikust purskas üles tulesammas. Kolm meest mootoriruumis hukkus. Ellujäänuil tuli põlevalt kaatrilt otsekohe lahkuda. Õnneks vajus meie Taisto vee alla ilma suuremat kõmakat tegemata. Teine Taisto korjas meid kohe peale.“

Suursaare lahingus 15. septembril 1944 õnnestus Soome torpeedokaatritel (millel teenis ka eestlasi) saatuse irooniana torpeedoga tabada Eesti puksiiri „Pernau“, mille sakslased oma dessandimeeste transportimiseks kaasa olid võtnud. Evald Ots teenis kaatril Viima 3 ja Manfred Palmerand Hurjal.

Evald Ots: „Suursaarel käis lahing. Saksa laevad toetasid oma maajõude ja langesid Taistode üllatusrünnaku ohvriks. Kell 03.28 tulistas Taisto 3 esimesed kaks torpeedot ja tabas. Viima 2 ja Viima 3 startisid hilinemisega. Pimeduses eemaldusid paadid teineteisest ja saabusid lahinguvetele ükshaaval. Mina teenisin Viima 3-l. Tulistasime M-laeva 800 meetri pealt ja tabasime keskele. See toimus kell 4.15 ja kell 5.35 olime baasis tagasi.“

Kuuldused kodumaale tagasiminekust tekitasid kärsitumates mereväelastes hirmu, et JR 200 äramineku ajal jäetakse eesti mereväelased infosulgu ja unustatakse hoopis ära. Osa mehi taotles igaks juhuks endi rügemendi koosseisu üleviimist, grupp tulipäid aga üritas lausa mässulist laevaröövi, et aga kodumaad kaitsma rutata. Andmed selle kohta pärinevad lipnik Kuulepilt.

Nimelt otsustasid kaks miinitraaleritel teenivat eestlast iseseisvalt kodumaale minna. Selleks varastasid nad ühel ööl mootorpaadi, komandöri revolvri ja salajasi merekaarte. Paraku püüdis mereväepatrull merel jooksikud kinni ja tõi nad Kirkonmaale (Kotka lähistel) miinitraalerite flotilli staapi. Mehi ähvardas kiire välikohus (arvata võib, et Punaarmees või Saksa sõjaväes oleks nad kiiresti maha lastud), kuid lipnik Kuulepil õnnestus asjasse sekkuda ja mehed päästa. Asja edasine käik on selgusetu, kuid tõenäoliselt lõppes lugu peatselt saabuva Soome-NSV Liidu vahelise vaherahuga.

Samas aga tuleb lisada, et erinevalt maaväelastest kaldus enamik mereväelasi siiski Soome jäämise poole. Lõpuks avaldus see selles, et kõigist eesti meremeestest saabus septembris 1944 kodumaale kõigest 87-93 isikut (neist 49 ühe grupina 2.septembril eesotsas lipnik Kuulepiga), kaks väiksemat gruppi veel 5. ja 7. septembril. Enamus saabujatest saadeti edasi Kehrasse või Kloogale Eesti Diviisi tagavaraväeosadesse. Ülejäänud aga jätkasid teenistust Soome laevadel kuni vaherahu jõustamiseni.

Seejärel eestlased demobiliseeriti ja suunati esialgu Helsingisse, kust lipnik Paavo Loosberg korraldas mälestusväärse evakuatsiooni Vaasast Rootsi, päästes sellega kokku 184 meest. Mereväelasi põgenes Soomest Rootsi ka üksikult või väiksemate gruppidena. Ka osadel Eestisse naasnud mereväelastel õnnestus septembris tagasi Soome ja sealt edasi Rootsi põgeneda.

Koostanud H. Ojalo