Kalevipoeg

Mõnusa mõõga puudust oli Kalevipoeg ju tihti tundud. Eks nüüd ole tagumine aeg mõõka hankida. Kalevipoeg seadis sammud kuulsa Soome sepa Ilmarise juurde mõõka tellima, sest teab, et see sepp mõõku valmistab, mille sarnaseid keegi muu ei tee. Aga ei tunne teed. Eksib päeva kolm mööda metsi. Viimaks näeb eite. Küsib eidelt teed. Eide juhatuse peale sammub edasi. Mõne aja pärast kuuleb kanget mühinat. Sepa juures tõmmatakse lõõtsa ja taotakse. Kalevipoeg läheb mühina peale edasi. Leiab kenast orust sepapaja.

Astub sepapatta. Vanasepp ise kolme pojaga kangesti tööl. Taovad rauda: sädemed kargavad pajast metsa. Kalevipoeg küsima, kas sepal mõõk müüa. Sepp jaatab. Käsib noorema poja kambrist mõõga näha tuua.

Kalevipoeg võtab mõõga kätte, proovib. Proovib esiti painduvust. Siis lööb teraga tugevasti vasta kaljut. Mõõk tükkideks.

“Ei niisugune riist mehele kõlba!” hüüab Kalevipog; mõõka käest visates.

Teine, kolmas mõõk tuuakse Kalevipoja kätte. Kalevipoeg raiub needki tükkideks.

Sepp sõnuma: “Saab sest naljast küll. Raiud viimaks kõik mõõgad puruks!”

Teine sepa poeg paremaid mõõku tooma. Tuleb tagasi, süle mõõku täis. Kalevipoeg proovima. Lööb mõõgaga alasit. Mõõk tungib tollipaksuselt alasisse. Jääb küll terveks, aga tera nüri.

Sepp ütlema: “Pole viga! Küll saad mehekohase mõõga. Mul mõõk, mis vana Kalev enesele tellinud. Seitse aastat olen selle kallal poegadega seltsis tööd teinud, seitsmet sugu sõnadega talle iseäralikku väge sisse pannud. See päris mõõkade kuningas. Enne kui mõõk valmis sai, lahkus Kalev maailmast!”

Kalevipoeg võtab mõõkade kuninga kätte, vaatab. See mõõk tõesti mehekohane. Kalevipoeg mõõga jõudu katsuma. Kihutab hoobi alasile pihta. Alasi keskelt pooleks, alasi pakk niisama. Mõõgal löögist ei vähematki märki!

Kalevipoeg rõõmuga hüüdma: “See mõõk mehe kohane! Niisugust mulle tarvis! Ütle, mis maksab!”

Sepp vasta: “Kuidas mõõk, nii hind. Kolmandik kuningriiki, tuhat taalrit, kakssada kuldraha, üheksa hoost, kümme paari härgi, kakskümmend lehma, sada sälitsit nisu, laev otra!”

Kalevipoeg kohe: “Olgu ka hind kallis, heameelega maksan selle. Tule mu juurde Eestimaale, saad hinna kätte!”

Sepp vasta vaidlema: “Ei ole aega pikka teekonda ette võtta. Saada hind parem siia!”

Lepivadki võimsad mehed viimaks kokku ja Kalevipoeg sai enesele üle ilmamaa väekama sõjariista.