Jätkusõda

Eestlased Jätkusõjas

Peale 1941.aasta suvesõda ja “Erna” grupi laialisaatmist, naases osa ernalasi Soome. Nad astusid vabatahtlikult Soome sõjaväkke ning liideti Turus moodustatud Rootsi vabatahtlike pataljoniga. Osaleti ka Hanko merebaasi vabastamisel.

Hiljem suunati eestlased Vallila pataljoni, kus olid juba mõned “Sisu” mehed. Osa eestlasi sai aga luuregrupi Gruppe Cellarius liikmeteks.

1942. algas Soome-Saksa koostöö venelaste tagalasse kaugluuregruppide saatmisel. Tavaliselt heideti need langevarjudega Põhja-Venemaale. Osad grupid hävitati venelaste poolt täielikult, osad olid edukad. Näiteks märtsis 1942. toimetati 13 eestlast-langevarjurit Vologda-Arhangelski piirkonda, et viia läbi luureoperatsioon. Tulemus oli ebaõnnestumine, sest mehed hukkusid tulevahetustes või vangistati ja hukati. Soome kaugluuregruppides oli kokku 23 eestlast, neist 8 endist ernalast.

1943. lõpul loodi eestlastest nn.Haukka grupp, mille ülesanne oli koguda luureinfot sakslaste tegemistest Eestis. Ka sinna kuulus endisi ernalasi. Grupi eesmärk oli koguda soomlastele teavet, millal sakslased lahkuvad ja kas nad jätavad ehk Punaarmeele tee Helsingi peale vabaks. Samuti pidid nad Soomele teatama Saksa vägede võimalikust dessandist Suursaarele. Ühtlasi pidid nad sidet pidama Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega ning koguma andmeid Eesti poole teel olevate Punaarmee üksuste kohta.

1943. märtsis sai alguse eestlaste massiline Soome siirdumine, vastu võttis neid kapten Talpak. Temalt tuli ka mõte luua Soome armees eestlaste rahvusväeosa, kuna meeste arv oli kasvanud aasta lõpuks 1800-ni.

1944. veebruaris loodigi JR- 200 (Jalaväerügement 200) suurusega 2658 meest. See osales lahingutes Karjala kannasel. Augustis saabus rügement Eestisse, kus see killustati ning pataljone kasutati eraldiseisvate üksustena.
Ka Soome mereväes teenis ligi 400 eestlast.

Koostanud M. Nisuma